Autorehvide taaskasutamine ja töötlus
Hoolimata asjaolust, et kaupa veetakse raudtee- või õhutranspordiga, toimetatakse kaup sadamasse, raudteejaama või lennujaama autotranspordiga.
Nii sõiduautodel kui ka raskeveokitel on erinevad osad ja vajalikud tarvikud, mis võivad erineda, olenevalt sõidetava tee pikkusest ja eesmärgist.
Kõik sõidukid vajavad rehve: suve- ja talverehve või aastaringseid rehve. Rehvitüüpide jaotus on veel spetsiifilisem, kuid nende kasutus erineb vastavalt ilmastikutingimustele, millistes sõiduk liikleb. Igat tüüpi rehve tuleb regulaarselt vahetada, et tagada transpordivahendi ohutu liiklemine ja vähendada õnnetuste ohtu ning liigset kütusekulu. Rehve regulaarselt vahetades kerkib esile utiliseerimise küsimus. Mida nendega tegelikult tehakse?
Rehvide parimad omadused on vastupidav materjal ja konstruktsioon, kuid töötlemisprotsessis muutuvad eelised takistusteks. Rehvid on väga vastupidavad ja loomulikul teel need ei lagune. Seega tuleb nende ümbertöötlemiseks või nendest vabanemiseks teha erinevaid keerukaid tegevusi. See ei tähenda, et neid ei saa töödelda. Õnneks on tehnoloogiad jõudnud sellisele tasemele, et rehve saab ümbertöödelda mitmeks kasulikuks tooteks. Igal aastal visatakse ära mitusada miljonit rehvi. See on pelgalt äravisatud rehvide arv. Need vedelevad prügilates, metsades, maanteede ääres ja isegi veekogude põhjas.
Eriti ebasobivad on rehvid pikaajaliseks ladustamiseks. Nende õõnes ja ümmargune kuju võtab palju ruumi. Neid ei ole võimalik hoiustada tihedalt koos ilma spetsiaalse pressimiseta. Avamaastikul koguneb rehvidesse vesi, mis omakorda on hea koht erinevatele mikroorganismidele. Sellistes seisvates vetes paljunevad mitmesugused putukad ja bakterid. See on üks põhjuseid, miks rehve ikka veel põletatakse. Kuid rehvide põletamise käigus eraldub õhku suur kogus mürgiseid aineid. Kuna rehvid ise ei lagune, ei ole ka nende matmisel mõtet. Rehvi kuju tõttu surub nende sees olev õhk neid aeglaselt ja järjepidevalt maa alt välja. Need ei jää kauaks pinnasesse, mistõttu tuleb otsida uut lahendust.
Viimastel aastatel on rehvide töötlemine ja taaskasutus saavutanud märkimisväärset edu, osaliselt tänu keskkonnakaitsealastele õigusaktidele, osaliselt tänu uutele tehnoloogiatele, mis on loonud uusi võimalusi vanade rehvide kasutamiseks. Üks kõige levinumaid rehvitöötlusviise on nende purustamine. Saadud mass segatakse asfaldi või betooniga ja seda kasutatakse ehitusmaterjalina teevallide või laste mängu- ja spordiväljakute löögikindlate katete valmistamiseks. Lisaks tehakse sellistest purustatud rehvidest või nende osadest suurte maanteede ja ka jalakäijate kõnniteede servasid.
Aga mida teha rehvidega, mis ei lähe ümbertöötlemiseks? Maailmas ei ole puudust loomingulistest inimestest, kes on välja mõelnud, kuidas kasutada rehve erinevatel viisidel. Tänu rehvide vastupidavusele sobivad need suurepäraselt erinevate projektide läbiviimiseks. Üks projektidest, mida peaaegu iga laps mäletab, on rehvist tehtud kiik. See on ühe või isegi mitme köie abil puu otsa riputatud rehv, mida saab kasutada lastekiigena. Paljudes aedades võib rehve näha lillekastidena või peenarde piiretena.
Peale selle saab rehvidest moodustada visuaalselt atraktiivseid kott-toole. Rehvile võib kleepida või ümber selle punuda nööri, et saavutada punutise efekt. Selleks saab kasutada ka kangast ja isegi kunstkarusnahka. Võimalused on lõputud, sest rehv on nagu valge leht, millele midagi luua. Seda tüüpi mööblit müüakse isegi suurte summade eest ja osa sissetulekust annetatakse keskkonnakaitsefondidele.
