Lastireligioon Melaneesia saartel
Melaneesia on suurte ja väikeste saarte ja saarekeste arhipelaag Vaikse ookeani lääneosas, mis ulatub Polüneesiast Arafura mereni ning Austraaliast Mikroneesiani.
Sinna kuuluvad sellised saared nagu Paapua Uus-Guinea, Saalomoni Saared, Fidži ja paljud teised.
Reisijaid kaugetest maadest tõmbavad ligi sealsed hingematvad maastikud, mille moodustavad mäed ja kõrgustikud, rikkalik roheline taimeriik, sinised laguunid ja ümbritsevate korallriffide ilu. Aga seal on ka üks täiesti teistsugune eksootiline nähtus – ebatavaline religioosne süsteem, kus palvetamise objektiks on saanud ... Läänemaailma kaubalastid! Seda usundit nimetatakse ka vastavalt cargo- ehk lastikultuseks!
Piirkonna ühine keel on melaneesia pidžin, paralleelselt kasutatakse ka paljude kohalike hõimude keeli. Piirkonna põlisrahvad elavad jätkuvalt suletud hõimukogukondades, harrastavad enamasti oma ürgset eluviisi ja hoiavad kinni usulistest vaadetest, mis on üldiselt väga vähe muutunud võrreldes sellega, millised need olid aastasadu tagasi. Nad on täielikult veendunud vaimudemaailma tugevas mõjus ja selles, et soovitud heaolu on võimalik saavutada mitte ainult inimeste endi pingutuste, vaid ka religioossete rituaalide abil. Kuid melaneeslaste kohtumine valgete eurooplastega, kes viisid sinna läänekultuuri ja sellega seotud eluviisi, on viinud väga ootamatute muutusteni.
Lastireligioon (Cargo cult)
Kuigi usulise lastikultuse alged on olnud märgatavad ka varem, kui sellesse piirkonda jõudsid esimesed eurooplastest reisijad, kellele järgnesid misjonärid ja kolonisaatorid, said need uue tõuke teise maailmasõja ajal, kui Melaneesia saartele, kus inimesed olid seni elanud ümbritsevast maailmast täiesti eraldatuna, saabusid massiliselt sõdivad armeed – alguses jaapanlased, seejärel ameeriklased. Nendega olid kaasas ennenägematud kaubad, mida külalised kasutasid muu hulgas ka kohalike elanikega kauplemiseks. Armeed aeti aja jooksul minema või nad lahkusid ise, kuid mälestused jõukuse kohta, mille äratasid üles laevad, millest laaditi maha toitu, relvi, maastikuautosid ja palju muud, ning lennukid, mis maandusid lennuväljadel või lausa viskasid kaupu langevarjudega, jätsid saare põliselanikele kustumatu mulje. Ja Onu Sam muutus saarlaste silmis millegi jõuluvana sarnaseks, kellelt oodatakse, et ta toob kaasa rikkaliku kingituse – antud juhul kaubakotte!
Saare elanikud, kellel polnud tehnoloogiast ja tööstuslikust tootmisest vähimatki aimu, tegid sellist jõukust nähes järelduse, et ihaldatud kaubalastid tulevad ... surnute maailmast! Melaneeslaste esivanemate vaimud saadavad need sealt oma järeltulijatele, aga ... valged inimesed, kes on avastanud cargo-võlurite saladuse, püüavad need kinni ja omastavad need! Seda järeldust muutis kohalike elanike silmis veelgi usutavamaks asjaolu, et erinevalt neist, kes olid sunnitud töötama päev-päevalt tühise tasu eest, ei töötanud valged peaaegu üldse, vaid kirjutasid paberil mingisuguseid võlumärke ... Ja siis sõitsid hiiglaslikud laevad ja lennukid, millest tõsteti maha suur Last.
Ihaldatud Lasti ligimeelitamiseks ehitavad melaneeslased rituaalseid objekte – lennukite „lennurajad” ja isegi terved „lennuväljad”, laevade „kaid” ja muud taolised „ehitised”. Eurooplaste riietesse riietunud usklikud istuvad laua ümber, panevad lauale pudelid sinna pandud lilledega ning täidavad maagilisi rituaale ja kirjutavad paberile kabalistlikke märke, lootes, et laev või lennuk kohe materialiseerub ja toob Lasti! Või valmistavad usklikud puidust ja kookospähklitest „raadiod” või „televiisori”, mille kõrvale on asetatud ohvritoit ja viiakse läbi rituaale, lootuses, et seade elavneb ja hakkab „rääkima”. Et omandada valgete inimeste võlujõud, nimelt nende sõjaline võim, riietuvad Melaneesia mehed militaarstiilis mundritesse, mille nad võivad saada või valmistada ise, või tätoveerivad kehale „sõjaväepagunid”, ning hoides käes puidust valmistatud või lõhutud tulirelva, võtavad rivvi ja sammuvad või isegi korraldavad suuri „paraade”.
Vähemalt seni aga ei ole ihaldatud asjad taevast kukkunud, hoolimata hoolikalt täidetud rituaalidele. Seetõttu ei ole vaja imestada, kui Melaneesia elanikud mõtlevad aja jooksul välja mõne muu usulise väljendusviisi.